Vaatasin kella. See näitas viite hommikul. Igatsesin, et kell juba kuus oleks ning keerasin külge. Kuskil eemal norskas keegi kõvasti nagu pasun, aga mitte see ei häirinud enam minu und, vaid ootusärevus. Tahtsin tõusta, et käia need viimased 20 km Santiagoni. Ma polnud ainuke kes nii mõtles. Kui ma lõpuks veidi enne seitset teele asusin,… Loe edasi Santiago de Compostela

Eile, neljapäeva hommikul, asusin teele veidi pärast poolt seitset hommikul. Päike polnud veel tõusnud ning kogu maa oli mattunud sügavasse ning veidi salapärasesse udupilve. Kõndisin uniselt kuid rõõmsalt läbi hommikuse vaikuse, saatjaks vaid minu kõndimise ühtlane hääl. See oli lummav ja ilus aeg. Olin esimesena teele asunud ning järgmised poolteist tundi ei näinud ma ühtegi… Loe edasi Santiago: kas tõesti juba homme?

Homme saab caminot käidud juba 30 päeva ja Santiago on kolme päeva kaugusel. Olen ennast sisse seadnud Eirexe nimelise küla täiesti tavalises, kuid kaasaegses albergues. Siit näitavad caminot märgistavad postid, et Santiagosse on veel 75 km. Ei oska seda hästi seletada, kuid nüüd ajab mind edasi vaid üks tunne ja igatsus: jõuda võimalikult ruttu pärale.… Loe edasi Et jõuaksin pärale

Eile, pühapäeval, minu camino 26. päeval, jõudsin higist nõretades, kuid õnnelikuna O Cebreirosse, mis asub 1286 meetri kõrgusel. See on camino france viimane suurem tõus. Kogu päeva imetlesin võrratuid vaateid ja ilusat päikeselist ilma. Tundub,  et pärast kõiki neid külmi, tuuliseid ja vihmaseid vintsutusi soovib Hispaania, et enne siit lahkumist seda maad ikka hea sõnaga… Loe edasi Seiklus albergue moodi

Vaade Rabanal del Caminole, 240 km Santiagosse, 1152 meetrit merepinnast. Jõudsin sellesse väikesesse mägikülla umbes kell kaks päeval, seljataga selline päev, mil ka kõige ükskõiksem peremees koera tuppa laseks. Terve päeva sadas lakkamatult vihma, oli külm ning puhus ühtlane ja kohati puhanguline lõunatuul. Teed olid siin ja seal muutunud läbipääsmatuteks mudaväljadeks või voolavateks ojadeks. Kõik… Loe edasi Cruz de Ferro

Väsimus hakkab võimust võtma. See pole lihtsalt füüsiline, vaid ka vaimset laadi väsimus. Kaks kolmandikku teekonnast on seljataga ning veidi üle 250 km on veel minna. Nüüd hakkab tunduma, et Santiago polegi enam nii kaugel. Leónist lahkumise päeval sai käidud umbes 34 km. See polnud küll algne plaan, kuid kõik järgnevad külad olid kõledad ja… Loe edasi Leónist Astorgaseni

Täna hommikul oli fantastiline ärgata: ei mingisugust kiirustamist, keegi ei paki juba hoolega asju, et vara teele asuda, keegi ei pane tulesid põlema. Olen vaid mina oma väikeses paradiisis. Ees ootas seiklusküllane päev Leóni südames. Mingil seletamatul põhjusel tahtsin juba oma camino alguses seda linna näha. Kui eile läbi vihma linnale lähemale rühkisin, siis ei… Loe edasi Leóni katedraal

Üleeile õhtul olin veel Bercianose annetusepõhises albergues. Olin just lõpetanud oma viimase postituse üleslaadimise, kui kell sai pool kaheksa ning algas ühine palvus. Umbes 30 peregrinot kogunes pisikesse ning lihtsasse kabelisse ning meile jagati erinevates keeltes lehed, kus muuseas oli üks liigutav ja südantpuudutav palve: „Issand, muuda mind Sinu rahu kanaliks, et sinna kus on… Loe edasi Siht silme ees

Pärast 33 km olen jõudnud Bercianos del Real Camino külas asuvasse alberguesse Parroquial de Bercianos de Real Camino, mis jääb 355 km kaugusele Santiagost. Ikka ja jälle küsitakse minult, et kus ma viimati peatusin ja kuhu ma lähen ning ikka ja jälle satun ma kimbatusse, sest kes peaks neid nimesid peast mäletama? Mina igatahes eriti… Loe edasi Donativo

Olen jõudnud mittemidagiütlevasse külla nimega Población de Campos. Tüüpiliselt kõikidele sellistele väikestele küladele on siin ääretult vaikne ja jääb mulje, et kõik on kuhugi ära läinud, välja arvatud peregrinod. Selles külas olen täna lähemalt kohanud kolme kohalikku: esimene neist oli vaevaliselt kõndiv kõrges eas naisterahvas, kes väike rahakotike käes käis minult kolm korda suitsu lunimas.… Loe edasi Resurrección ehk ülestõusmine