Donativo

Pärast 33 km olen jõudnud Bercianos del Real Camino külas asuvasse alberguesse Parroquial de Bercianos de Real Camino, mis jääb 355 km kaugusele Santiagost.

Ikka ja jälle küsitakse minult, et kus ma viimati peatusin ja kuhu ma lähen ning ikka ja jälle satun ma kimbatusse, sest kes peaks neid nimesid peast mäletama? Mina igatahes eriti ei suuda. Kuid praegune albergue ise on järjekordne avastusretk ning antud juhul on tegemist kohaga, mille peatumistasu on „donativo“ ehk siis annetus. Selliseid albergue’sid on teel päris palju ning üsna tihti saab neis ka „tasuta“ süüa. See tähendab seda, et annetuse suurus võiks oleneda osutatud külalislahkuse astmest.
Kord ühes sellises „donativo“ kohas peatudes oli annetuskasti kõrvale pandud suur silt: „Donation is not free.“ See kohmakalt öeldud mõte tähendab seda, et kui öömaja on annetuse eest, siis tuleb ikka midagi annetada, mitte tasuta teiste kulul elada. Mõte on igati õige ning ilmselt oli see silt väljas sellepärast, et leidub ikka neid, kes enesekasupüüdlikult seda lahkust ära kasutavad.
„Donativo“ põhimõtet kohtab teel olles päris palju. Mitmel pool on mõni kohalik välja pannud valiku söödavat ning joodavat, kus „donativo“ silt juures. Seega ise võtad mida tahad ja jätad nii palju raha kui õiglaseks pead. Mulle tundub, et see põhimõte töötab päris hästi, sest ega suurem enamus peregrinosid (minu tagasihoidlik arvamus) ei soovi neile annetuste põhistele „müüjatele“ külma teha ning annavad pigem rohkem.
Eile teel olles, kui ma ühe kiriku juures korraks koti seljast võtsin ning seljavalu käes veidi vaeveldes ennast sirutasin, ilmus eikuskilt välja üks vanamees, kes väitis olevat peregrino, kellel kavas kokku käia 15000 km. Jah, lugesite õigesti. Ma ei teinud kirjaviga. Ma ka arvasin, et ta äkki mõtles 10 korda väiksemat numbrit või ajas midagi sassi. Ikka ju juhtub. Kuid siis hakkas ta ette lugema erinevaid Euroopa linna, kuhu ta järgmise 18 kuuga jalgsi jõuda tahab. Ja siis kõige lõpuks ütles veel selle kõige suurema üllatuse: „And without money“ (ilma rahata), mille järel näitas ta käes olevat 7t senti ja lisas, et kogu tee on ette võetud „donativo“ abiga. Seejärel aitas ta mul lahkelt minu valutavat selga sirutada ja jäi… ootama. Mõtlesin siis, et isegi kui see 15000 km pikkune camino tõele ei vasta, vääris see abistav seljasirutus 30 senti ehk ikka. Ta pani raha taskusse ja jättis mind rahule.
Jah… ilma rahata ei saa siin keegi caminol hakkama. Ja kui keegi saabki, siis seda nende arvelt, kes lahkelt rohkem maksavad ja kogu selle tee elus hoiavad. Ma ei soovi sellega kuidagi ironiseerida rahamajandust, mis caminoga paratamatult seotud on, küll aga soovin öelda, et mitte kõigi motiivid pole siin alati õilsad. Raha on ka minul kulunud rohkem, kui arvestasin. Üks põhjus on kindlasti seotud ka minu enda kogenematusega. Ei osanud näiteks arvata, et väikestes külades ja vähese konkurentsiga kohvikutes võib kuuma joogi ja tükikese tortilla eest maksta kuni 4€ ja suuremas linnad saada samaväärse hommikusöögi kahe euroga. Olen õppinud, et alati tasub kaasas kanda mingis koguses toiduvarusid, sest kunagi ei tea, kus järgmine?, kas lahti on? (siesta), kui lahti on, kas midagi süüa on?, kui süüa on, kas ikka tahan hinda maksta? Jne.
Aga see ongi ju jälle elu. Ma ei kurda ega virise… lihtsalt nalja teeb, vahel. Täna igatahes saan jällegi kogeda „donativo“ ehtsat ja siirast olemust. Siinsed hospitalerad teenivad meid tõesti südamest ilma tasu ootamata. Minu annetus aitab sellel kohal siin teisi edasi teenida. Ja sellepärast annetan rõõmsalt ja tänulikult.

Eile ja täna sai lihtsalt käidud… mööda pikki, sirgeid ja üksluiseid kruusateid, saatjaks vihm, päike ja tuul.

Aga mulle päris meeldib. Olen väiksematest linnadest suht kiiresti läbi tõtanud, sest tunnen, et ei tahagi seda müra, mis neis on. Ja kogen veel ühte kummalist nähtust: tahan kõndida üksi, eemal teistest peregrinodest. Olen kogenud isegi kerget ärritust, kui minu teekaaslasi äkki kole palju korraga ümberringi on. Selles on oma võlu, kui kedagi pole ees näha ning keegi pole ka tagant tulemas. See on sundimatult kulgemise idüll… tõelise rahu ja vabaduse tunne. Lihtsalt mina ja… camino.